Usuäärmuslased ohustavad Eesti demokraatiat

Võime olla rahul põhiseadusega, mille kohaselt on usk inimese isiklik asi ja meil pole ei riigikirikut ega ka mitte riigiusku. Mitte keegi, ka mitte riik ei või mingil moel sekkuda sellesse, keda, mida ja kuidas inimene või usuyhendus usub. Selle sätte piirangud on lubatud vaid avaliku korra, tervise ja kõlbluse kaitseks. Paraku Eestit valitsevad poliitikud näivad teadvat, mis usku eestlased peavad olema.

Riik rahastab juba aastaid kristlikku misjonit vanglas, sõjaväes ja juba isegi politseis, pidades palgal riigivaimulikke ehk kaplaneid. Riik eelistab eelarveliste toetustega mõõdutundetult kristlikke yhendusi. Näiteks tänavu sai põhikirja kohaselt misjoni ehk usulise pööramisega tegelev Eesti Kirikute Nõukogu riigilt tegevustoetuseks 7,5 miljonit krooni. Omavalitsus- ja riigiasutused korraldavad syndmusi, mis oma usulise sisu (kristlike talituste) tõttu jäävad suletuks paljudele maausulistele ja ilmalikele inimestele. Riik rikub nii usuvabduse kui ka võrdse kohtlemise sätteid.

Ebavõrdne kohtlemine ulatub ka religiooniga seotud kultuuripärandini. Näiteks kirjutas valitsus jõulukuus alla lepingule, millega kohustus kolme aasta jooksul rahastama Vene föderatsiooni omandis oleva Peterburi Jaani kiriku remonti 115 miljoni krooniga. Samas lastakse hävida rahvuskultuurile ylimalt tähenduslikel ja Euroopa ulatuses haruldastel hiitel, viidates rahapuudusele.

Eesti rahvas on maailmas yks ilmalikumaid. Kõigest 14% eestimaalastest peab religiooni igapäevaselt oluliseks ja 16% usub kristliku Jumala olemasolu. EKNi ja Eesti valitsuse vahel 2002. a sõlmitud leping näeb aga ette Eesti Vabariigi ristiusustamise. Siinkohal tekib paratamatult kysimus, kas suures ulatuses kavandatud rynnak põhiseaduse vastu (riigiusu arendamine) ei ohusta mitte demokraatliku Eesti riigi ja rahva julgeolut.

Ristiusu järgimine ja riigi ristiusustamine on kaks ise asja. Igaühel on õigus oma usule, kuid mitte kellelgi pole õigust oma usku teistele peale suruda, liiati riiklike institutsioonide kaasabil. Usk ja traditsioonid ei saa õigustada seaduse- ja yhiskonnavastast käitumist.

Eestlastele on iseloomulik kannatlikus kõikvõimaliku ylekohtu suhtes. Ajalooliselt on olnud see meile peale surutud elujäämistarkus. Et vältida teravat vastuseisu riigiga, pidi tsaari ajal kuuluma kirikusse, nõukogude ajal pioneeri- ja komsomoliyhendustesse. Praegu vaatab eestlaste ilmalik ja mittekristlik enamus vaikides, kuidas riiklikud institutsioonid rikuvad nende usuvabadust.

See, mis oli kunagi arukas, on nyyd kahjulik ja ohtlik. Vaikiv leppimine oma inimõiguse jalge alla tallamisega võib röövida meilt mitte yksnes demokraatia vaid ka iseseisvuse.

Advertisements

3 kommentaari

  1. Pisike Sipelgas said,

    august 23, 2009 kell 9:17 e.l.

    Poliitikuid (ja üldiselt võimu teostavaid isikuid ja intitutsioone) ning kristlust teostavaid isikuid ja organisatsioone seob (vähemalt) üks komponent – raha. Jättes kõrvale “raha” mõiste erinevate tahkude lahkamise tuleb tõdeda, et nii see on olnud läbi aegade ja pole alust arvata, et see tulevikus ka muutub.
    Tehes suure hüppe oma kommentaari-jutus edasi jõuan Ahto postituse viimase lõiguni. Ehk siis – kui tahad kaasa rääkida, siis vähemasti üht tuleb meeldes pidada: rääkida tuleb samas keeles – raha keeles. Kuni raha pole, võid kuskil nina nokkida. Paraku. Igaüks võib endalt küsida, mis võimalused ja vahendid (nüüd, kohe praegu) on varrukast võtta, et olukorda muuta?
    Mis oleks see võluvits, et kaoks ära raadiost kasvõi selline saade:
    http://vikerraadio.err.ee/saated?saade=34
    Või hommikuti 06.35 samas raadios algav “alleluuja”.
    Minul peale vaikiva distantseerumise ja nö “oma elu elamise” muud küll pähe ei tule. Või mis…?

  2. saagu said,

    august 24, 2009 kell 9:23 e.l.

    Autoriga enam kui nõus. Aga vaikiv distantseerumine usuvabaduse rikkumisest mulle küll ei sümpatiseeri. Ajalugu ja isiklikud kogemused on näidanud, et kristlased ronivad just nii kaugele ja sügavale, kui neil lastakse. Vahel aitab misjonäri puhul koduukse kinnilöömine. Aga kui ta tuleb sind oma palvetega peedistama aktustel ja paraadidel, siis tuleb ta vaikima sundida. Tomatid, munad jms pehmed veenmisvahendid peaksid sel puhul hästi aiatama. Või kas leidub paremaid ettepanekuid?
    Kui kodanik märkab seaduserikkumist, on ta kohus ju see lõpetada.

  3. Ranno said,

    september 9, 2009 kell 1:36 e.l.

    Teema läheb korda ja (nagu enamjaolt ikka,) Ahto kirjutatuga täiesti päri. Hetkel paraku nõutu – kuis muuta olukorda, et toetus läheb peamiselt võõras suunas? Jaani kiriku rahasid on vabandatud idapoliitikaga, Eesti ristimeeste toetamist muinsusväärtuste halduskuludega (torniga majad). Meie nn demokraatlise riigi “omanik” ja “valitseja” tavakodanik – isegi kui tal seks piisav mõistusekübe peas leidub – on ju kas hõivatud oma olmetoimetustega või/ja liig hirmul (põhiliselt töökoha pärast), et julgelt põhiseadust kehtestada. Ellujäämistarkus?…
    Pisikese Sipelga kommentaarile lisaks see, et raha=võim=valitsejad. Ja see pole sugugi kindel, kes Eestit hetkel tegelikult valitseb. Sellest uurimusest selgunud meie inimeste ilmalikkus annab lootust. Aga kui suur % neist üldse hoolib teemadest nagu Oma, põliselm ja -usk ja kui, siis kui palju neist asjust teatakse? Kuna kristluse nägu ja tegu on laialt välja pakutud, lähevad pealiskaudsed sellega vormiliselt kaasa.
    Ja veel: kui me saaksime omale hea Kuninga – kui palju vabadust tal (nii sise-, kui välispoliitiliselt) oleks põlist elma edendada? Päikest


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: