Nähtamatud väärtused

Kalme hiiemägiKas te teate, mitmest hiiest sõidate läbi, enne kui jõuate Tallinnast Tartusse? Vähemalt kahest. Rae valla Aaviku kylas asuva Taara tammemäe säilinud osa vilksatab autoaknast mööda nagu muu tähenduseta maastik. Puud, väljad, kivid, puud, väljad, kivid … Teine hiis on Põltsamaa valla Kalme kylas, kus maanteekraav lõikab hiiemäe serva sygava vao. Turistide tarbeks on hiiemäe juurde ehitatud kallis parkla, kuid hiit ennast esitletakse kui Eesti (NSV) mandriosa keskpunkti. Hiiest ei kõssa ka mitte kalmudele ehitatud peldik.

Võibolla on sellel teel veel hiisi. Ja paljudel teistel teedel ja radadel. Me ei tea. Me ei märka tavaliselt iidseid pyhapaiku, kuna neil puuduvad ainuomased välised tunnused. Siiski. Mõnikord võib pyhapaigas näha veneaegset silti või kaasaegset valget plasttoru, mis annab märku, et tegemist on arheoloogiamälestisega. Teadaolevatest pyhapaikadest viiendik on võetud muinsuskaitse alla ja osad neist on tähistatud.

Nõnda on pyhapaigad looduspaikadena nähtavad, kuid pyhapaikadena nähtamatud. Nähtamatud neile, kes ei tea ja ei mäleta. Tegelikult on ju suurem osa kultuuripärandist nähtamatu. Esivanematelt päritud keel, teadmised, oskused, pere- ja kohapärimus, kohanimed, uskumused, tavad ning põlised hoiakud moodustavad vaimse kultuuripärandi, mis annab kõigele nähtavale ja käegakatsutavale sisu, tähenduse ja sageli ka väärtuse.

Oli aeg, kui pyhapaikade nähtamatusest sõltus nende säilimine. Läbi aastasadade on võõrast meelt valitsejad meie pyhapaiku otsinud, kahjustanud ja hävitanud. Pyhapaikades oma rahva tavade täitjaid on aga karistatud. Pyhapaiga parim kaitse ylekaaluka vaenlase eest oli selle pyhaduse varjamine. Nõnda on mõeldud veel ysna hiljuti. 19., 20. ja isegi 21. sajandi teated pyhapaikadesse andide viimisest, seal ravimisest ja palvetamisest pärinevad reeglina inimestelt, kes ise enam tavasid ei järgi ja vahendavad kuuldut ja nähtut.

Paraku, mida aeg edasi, seda enam pöörab saladuse hoidmine pyhapaiga vastu. Lähemal aastakymnel on jäädavalt kadumas kuni sajad iidsed pyhapaigad. Nende asukohtade viimased mäletajad võtavad teadmise endaga Toonelasse kaasa. Ja meile jäävadki rahvuselma mõttes tyhjad aasad ja metsad, mille erilisest tähendusest ja vaimsest väärtusest meil pole enam võimalik teada saada.

Teadmatus vaesestab

Väga paljud inimesed on käinud Taevaskojas, Panga pangal, Pyhajärve ääres jt looduskaunites kohtades, teadamata, et need on olnud meie rahva jõukohtadeks kymneid põlvi järjest. Ajalooline mälu on kustumas, juured katkevad.

Kas me mitte pole muutumas puudeks, kes on unustanud, et asendamatu osa elujõust jõuab tyvesse, okstesse, pungadesse, lehtedesse, õitesse ja viljadesse juurtest? Kui palju on vaja oma juuri tundvaid ja hoidvaid inimesi, et rahvas ei kaoks? Kuidas saan ma oma juuri tundma õppida ja neid hoida? Tuleb kysida, kuni saadakse vastused.

Otsi yles oma kodukoha läheduses asuvad pyhapaigad. Võibolla teab just sinu vanaema või vanaisa, tuttav memm või taat midagi pyhapaikadest. Kysimisel-uurimisel tuleb olla kannatlik ja taktitundeline, sest sageli on mälestusedki peidetud. Internetis asuvad muinsuskaitse- ja looduskaitse andmekogud ja Maavalla leht annavad pyhapaikadest samuti mõnevõrra teavet.

Kui sa oled linnainimene, siis jõua selgusele, kus on elanud su esivanemad, kes neist ja milline paik läheb sulle kõige enam korda. Seal kusagil asuvad ka esivanemate ja sinu pyhapaigad.

Kui sa oled maaomanik ja sinu maal asub mõni pyhapaik, siis võibolla saad sa seda veelgi paremini hoida?

Kui sa oled ametnik ja sul on võimu otsustada pyhapaiga saatuse yle, siis veendu enne seda puudutava kooskõlastuse andmist või planeeringu kinnitamist, et selle senine seisukord ei halvene. Väga võimalik, et lihtsate meetmetega saad hoopis aidata kaasa pyha paiga seisundi paranemisele.

Kui sa oled ettevõtja, siis ära unusta, et pyhapaigad pole aredamiseks ega myygiks.

Kui vajad nõu või abi, võid pöörduda Tartu ylikooli looduslike pyhapaikade keskuse poole.

Vaimne ja aineline elm on koos. Vaimsus, mõte, aga ka ideoloogia ja poliitika kujundavad meie elukeskkonda. Keskkond omakorda mõjutab meie vaimu ja mõtteid. Eesti maa, meie põlised väärtused maastikel ei pysi iseenesest. Kui Eesti maastikku ei hoia meie põlised väärtused, muudavad seda paratamatult võõrad huvid.

Kui pyha paiga heaolu on ohus, siis ära kõhkle sekkumast. Pyhapaiga kaitsmine on juurte kaitsmine on enesekaitse. Meie esivanemad on korduvalt pyhapaikade eest välja astunud. 1642. a Pyhajõe sõjas kaitsti pyha jõge arendaja eest. Kui 2004. a hilissygisel poleks vabatahtlikud rutanud Palukyla hiiemäe jalamile, oleksid ehitusmasinad sõitnud pyhapaika ja seal seisaksid juba suusatõstukid. Tänu vabatahtlikele hiie kaitsjatele on mägi täna veel avatud kõigile jalutajatele, suusatajatele ja kelgutajatele.

Rahvas algab inimesest. Tegu alaku sydamest.

Advertisements

2 kommentaari

  1. Laps Eestis said,

    veebruar 22, 2009 kell 1:30 p.l.

    Mõtlemapanev lugu ja hea teada, aitäh!
    Kas on mingit kaarti, kus kõik need teadaolevad pühapaigad peal oleks?


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: