Risti viimane hoiatus

EPL avaldas uudise “Võidusambast pudenes alla suur klaasplaat

Imekombel ei saanud keegi surma. Seekord. Yhel halval päeval võib tylirist tappa eesti perekonna, sõbralike riikide saadikud, kirikupea, kelle iganes. Ristimärgi nimel mõrvatud esivanemate mälestust mõnitav ja väevõimuga ehitatud sammas kõrgub meie riigi esindusväljaku kohal kui neetud ylekohtu ja surma märk.

Vabadusväljakule ehitatud piraka ristisamba poolt ja vastu on kirjutatud ilmselt sadu artikleid. Kõik on ammugi selge. Selge on seegi, et sambast sai juba enne ehitamist mitte rahvusliku yhtsuse märk nagu lootsime, vaid rahvast lõhestav tylisammas. Keegi võitis samba ehitusest rahaliselt, keegi poliitiliselt, keegi vaimselt. Kaotajate kanda jäi äng esivanemate vabadusvõitluse mõnitamisest, õigusriigi põhimõtete rikkumisest ning ilumeeletu labasuse võit. Lõpuks võeti ja võetakse samba ehitamiseks, parandamiseks, valgustamiseks ning hooldamiseks kuluv raha vägisi ka kõigi nende kodanike taskust, kes seda sammast ei soovinud ega soovi.

Eesti põlisusulisi esindavas Maavalla kojas on õnnetust sambast palju kõneldud, kuid seisukohta pole võetud. Koda on mõeldud yhendama kõiki eestlasi, kes peavad kalliks esivanemate pärandit ja maad. Kirjutan siin iseenda nimel. Samas, mu kyllalt suures tutvuskonnas on vaid yksikud inimesed rahul, et Vabadusväljakule ehitati ristikujuline sammas.

Pean väga oluliseks nii muistset vabadussõda kui ka uuemat Vabadussõda. Leian, et mõlemad sõjad, samuti meie rahva vabaduspyyded kui sellised, väärivad ilusat ja väärikat tähistamist avalikus ruumis. Samuti olen veendunud, et vabadussammas peab syndima rahvusliku kokkuleppe alusel, mitte mõne kildkonna vägitykina.

Peame leppima ajaloolise tõsiasjaga, et Vabadussõja autasuks määratud Vabadusrist tehti just selline: Teutooni ordu risti ja antiikse võllapuu ehk Ladina risti yhendina, mida ehib ristiryytli soomustatud käsi. Teotooni (Saksa) ordu liikmed ja selle järeltulijad sooritasid meie maal aastakymnete jooksul inimsusevastaseid kuritegusid. Mitme põlvkonna vältel läksid meie maarahvast esivanemad sõtta, et kaitsta oma kodu ja perekonda ristimeeste eest. Kymned tuhanded võitlejad ning eraisikud langesid ristimärki kandvate röövmõrtsukate soomustatud käe läbi.

Pikajalgset Ladina risti kandvad organisatsioonid vastutavad samuti siin sooritatud inimsusevastaste kuritööde ja genotsiidi eest. Pikajalgse ristimärgi all ja nimel on mõrvatud massiliselt rahulikke elanikke, surutud rahvas aastasadadeks viletsusse, hävitatud meie kultuuripärandit, tegeletud orjakaubanduse, piinamise ning muude jõledustega.

Ladina rist tähistab antiikset võllapuud, millel hukati kurjategijaid. See on vägivaldse ja ebaloomuliku surma märk nagu seda oleks moodsam võllas, timukakirves, giljontiin, elektritool või surmasyst. Surmamärk tõi meie maale surma.

Kyllap seepärast seostub eestlase jaoks rist eelkõige surma ja surnuaiaga. Kõige ilmekamalt toob meie rahva suhtumise risti esile kõnekäänd – rist ja viletsus.

Vabadussõja rinnetel sõdinud meestelt ja naistelt ei kysinud keegi, kas nad soovivad Vabadussõja riiklikuks aumärgiks risti. Ilmselt ei juletudki seda kysida. Liiga selgelt oli veel eestlastel meeles ristimärgiga seotud vägivald ja ebaõiglus. Vabadussõja soomusautodele, -rongidele jm ei maalinud meie võitlejate käsi yhtegi ristimärki ega muud kristlikku sõnumit. Kyll aga eelistasid sõdurid oma pärimuselma tegelasi – Kalevipoega, Tõllu jt.

Väga paljude eestlaste jaoks tähistab Vabadusväljakule ehitatud ristisammas kristliku genotsiidi ja okupatsiooni võidukat mälestusmärki. Samavõrd riivaks inimeste tundeid mõni teine okupatsioonisymbol, olgu selleks siis sirp ja vasar või Hitleri kuju.

Riiklikul ristisambal on selge religioosne tähendus. Seda ehitades on riik heitnud kõrvale kõik kodanikud, kes ei saa ristimärgi all esivanemaid austada. Kõrvale on heidetud ka surnud. Kõik need mehed, naised ja lapsed, kes on langenud paljude aastakymnete jooksul lahinguväljal või oma kodus ristisõdijate käe läbi.

Vabadussõja ajaloolist autasu ei saa me vahetada parema vastu. Kyll aga saame lammutada igas mõttes kohatu samba ning asendada selle väärika, õiglase, ilusa ning tugevaga. Ja seda tuleks teha enne, kui rist nõuab oma järjekordsed ohvrid.

Advertisements

Usuäärmuslased ohustavad Eesti demokraatiat

Võime olla rahul põhiseadusega, mille kohaselt on usk inimese isiklik asi ja meil pole ei riigikirikut ega ka mitte riigiusku. Mitte keegi, ka mitte riik ei või mingil moel sekkuda sellesse, keda, mida ja kuidas inimene või usuyhendus usub. Selle sätte piirangud on lubatud vaid avaliku korra, tervise ja kõlbluse kaitseks. Paraku Eestit valitsevad poliitikud näivad teadvat, mis usku eestlased peavad olema.

Riik rahastab juba aastaid kristlikku misjonit vanglas, sõjaväes ja juba isegi politseis, pidades palgal riigivaimulikke ehk kaplaneid. Riik eelistab eelarveliste toetustega mõõdutundetult kristlikke yhendusi. Näiteks tänavu sai põhikirja kohaselt misjoni ehk usulise pööramisega tegelev Eesti Kirikute Nõukogu riigilt tegevustoetuseks 7,5 miljonit krooni. Omavalitsus- ja riigiasutused korraldavad syndmusi, mis oma usulise sisu (kristlike talituste) tõttu jäävad suletuks paljudele maausulistele ja ilmalikele inimestele. Riik rikub nii usuvabduse kui ka võrdse kohtlemise sätteid.

Ebavõrdne kohtlemine ulatub ka religiooniga seotud kultuuripärandini. Näiteks kirjutas valitsus jõulukuus alla lepingule, millega kohustus kolme aasta jooksul rahastama Vene föderatsiooni omandis oleva Peterburi Jaani kiriku remonti 115 miljoni krooniga. Samas lastakse hävida rahvuskultuurile ylimalt tähenduslikel ja Euroopa ulatuses haruldastel hiitel, viidates rahapuudusele.

Eesti rahvas on maailmas yks ilmalikumaid. Kõigest 14% eestimaalastest peab religiooni igapäevaselt oluliseks ja 16% usub kristliku Jumala olemasolu. EKNi ja Eesti valitsuse vahel 2002. a sõlmitud leping näeb aga ette Eesti Vabariigi ristiusustamise. Siinkohal tekib paratamatult kysimus, kas suures ulatuses kavandatud rynnak põhiseaduse vastu (riigiusu arendamine) ei ohusta mitte demokraatliku Eesti riigi ja rahva julgeolut.

Ristiusu järgimine ja riigi ristiusustamine on kaks ise asja. Igaühel on õigus oma usule, kuid mitte kellelgi pole õigust oma usku teistele peale suruda, liiati riiklike institutsioonide kaasabil. Usk ja traditsioonid ei saa õigustada seaduse- ja yhiskonnavastast käitumist.

Eestlastele on iseloomulik kannatlikus kõikvõimaliku ylekohtu suhtes. Ajalooliselt on olnud see meile peale surutud elujäämistarkus. Et vältida teravat vastuseisu riigiga, pidi tsaari ajal kuuluma kirikusse, nõukogude ajal pioneeri- ja komsomoliyhendustesse. Praegu vaatab eestlaste ilmalik ja mittekristlik enamus vaikides, kuidas riiklikud institutsioonid rikuvad nende usuvabadust.

See, mis oli kunagi arukas, on nyyd kahjulik ja ohtlik. Vaikiv leppimine oma inimõiguse jalge alla tallamisega võib röövida meilt mitte yksnes demokraatia vaid ka iseseisvuse.

Nähtamatud väärtused

Kalme hiiemägiKas te teate, mitmest hiiest sõidate läbi, enne kui jõuate Tallinnast Tartusse? Vähemalt kahest. Rae valla Aaviku kylas asuva Taara tammemäe säilinud osa vilksatab autoaknast mööda nagu muu tähenduseta maastik. Puud, väljad, kivid, puud, väljad, kivid … Teine hiis on Põltsamaa valla Kalme kylas, kus maanteekraav lõikab hiiemäe serva sygava vao. Turistide tarbeks on hiiemäe juurde ehitatud kallis parkla, kuid hiit ennast esitletakse kui Eesti (NSV) mandriosa keskpunkti. Hiiest ei kõssa ka mitte kalmudele ehitatud peldik.

Võibolla on sellel teel veel hiisi. Ja paljudel teistel teedel ja radadel. Me ei tea. Me ei märka tavaliselt iidseid pyhapaiku, kuna neil puuduvad ainuomased välised tunnused. Siiski. Mõnikord võib pyhapaigas näha veneaegset silti või kaasaegset valget plasttoru, mis annab märku, et tegemist on arheoloogiamälestisega. Teadaolevatest pyhapaikadest viiendik on võetud muinsuskaitse alla ja osad neist on tähistatud.

Nõnda on pyhapaigad looduspaikadena nähtavad, kuid pyhapaikadena nähtamatud. Nähtamatud neile, kes ei tea ja ei mäleta. Tegelikult on ju suurem osa kultuuripärandist nähtamatu. Esivanematelt päritud keel, teadmised, oskused, pere- ja kohapärimus, kohanimed, uskumused, tavad ning põlised hoiakud moodustavad vaimse kultuuripärandi, mis annab kõigele nähtavale ja käegakatsutavale sisu, tähenduse ja sageli ka väärtuse.

Oli aeg, kui pyhapaikade nähtamatusest sõltus nende säilimine. Läbi aastasadade on võõrast meelt valitsejad meie pyhapaiku otsinud, kahjustanud ja hävitanud. Pyhapaikades oma rahva tavade täitjaid on aga karistatud. Pyhapaiga parim kaitse ylekaaluka vaenlase eest oli selle pyhaduse varjamine. Nõnda on mõeldud veel ysna hiljuti. 19., 20. ja isegi 21. sajandi teated pyhapaikadesse andide viimisest, seal ravimisest ja palvetamisest pärinevad reeglina inimestelt, kes ise enam tavasid ei järgi ja vahendavad kuuldut ja nähtut.

Paraku, mida aeg edasi, seda enam pöörab saladuse hoidmine pyhapaiga vastu. Lähemal aastakymnel on jäädavalt kadumas kuni sajad iidsed pyhapaigad. Nende asukohtade viimased mäletajad võtavad teadmise endaga Toonelasse kaasa. Ja meile jäävadki rahvuselma mõttes tyhjad aasad ja metsad, mille erilisest tähendusest ja vaimsest väärtusest meil pole enam võimalik teada saada.

Teadmatus vaesestab

Väga paljud inimesed on käinud Taevaskojas, Panga pangal, Pyhajärve ääres jt looduskaunites kohtades, teadamata, et need on olnud meie rahva jõukohtadeks kymneid põlvi järjest. Ajalooline mälu on kustumas, juured katkevad.

Kas me mitte pole muutumas puudeks, kes on unustanud, et asendamatu osa elujõust jõuab tyvesse, okstesse, pungadesse, lehtedesse, õitesse ja viljadesse juurtest? Kui palju on vaja oma juuri tundvaid ja hoidvaid inimesi, et rahvas ei kaoks? Kuidas saan ma oma juuri tundma õppida ja neid hoida? Tuleb kysida, kuni saadakse vastused.

Otsi yles oma kodukoha läheduses asuvad pyhapaigad. Võibolla teab just sinu vanaema või vanaisa, tuttav memm või taat midagi pyhapaikadest. Kysimisel-uurimisel tuleb olla kannatlik ja taktitundeline, sest sageli on mälestusedki peidetud. Internetis asuvad muinsuskaitse- ja looduskaitse andmekogud ja Maavalla leht annavad pyhapaikadest samuti mõnevõrra teavet.

Kui sa oled linnainimene, siis jõua selgusele, kus on elanud su esivanemad, kes neist ja milline paik läheb sulle kõige enam korda. Seal kusagil asuvad ka esivanemate ja sinu pyhapaigad.

Kui sa oled maaomanik ja sinu maal asub mõni pyhapaik, siis võibolla saad sa seda veelgi paremini hoida?

Kui sa oled ametnik ja sul on võimu otsustada pyhapaiga saatuse yle, siis veendu enne seda puudutava kooskõlastuse andmist või planeeringu kinnitamist, et selle senine seisukord ei halvene. Väga võimalik, et lihtsate meetmetega saad hoopis aidata kaasa pyha paiga seisundi paranemisele.

Kui sa oled ettevõtja, siis ära unusta, et pyhapaigad pole aredamiseks ega myygiks.

Kui vajad nõu või abi, võid pöörduda Tartu ylikooli looduslike pyhapaikade keskuse poole.

Vaimne ja aineline elm on koos. Vaimsus, mõte, aga ka ideoloogia ja poliitika kujundavad meie elukeskkonda. Keskkond omakorda mõjutab meie vaimu ja mõtteid. Eesti maa, meie põlised väärtused maastikel ei pysi iseenesest. Kui Eesti maastikku ei hoia meie põlised väärtused, muudavad seda paratamatult võõrad huvid.

Kui pyha paiga heaolu on ohus, siis ära kõhkle sekkumast. Pyhapaiga kaitsmine on juurte kaitsmine on enesekaitse. Meie esivanemad on korduvalt pyhapaikade eest välja astunud. 1642. a Pyhajõe sõjas kaitsti pyha jõge arendaja eest. Kui 2004. a hilissygisel poleks vabatahtlikud rutanud Palukyla hiiemäe jalamile, oleksid ehitusmasinad sõitnud pyhapaika ja seal seisaksid juba suusatõstukid. Tänu vabatahtlikele hiie kaitsjatele on mägi täna veel avatud kõigile jalutajatele, suusatajatele ja kelgutajatele.

Rahvas algab inimesest. Tegu alaku sydamest.

Unustatud suurmehe mälestuseks

kreutzwald2Eile, 26.12.  möödus 205 aastat kaasaegse eestluse ja eesti kirjakeele yhe alusepanija Fr. R. Kreutzwaldi synnist. Võibolla polnud ma kyllalt tähelepanelik, kuid meediast ei jäänud sel puhul silma ega kõrva yhtegi tähelepanuavaldust.
Kummatigi näitas ETV eile viimast osa Tuulepealsest maast, mille lõpuosas jooksnud kroonikalõik Saksa okupatsioonivägede jõudmisest Tallinna tõi meelde Kreutzwaldi. Rindekroonik rõõmustas, et Wehrmacht päästis iidsed saksa kultuuriväärtused (Tallinna vanalinna).

Suurmees Kreutzwald ei kinkinud eestlastele yksnes rahvuseepose vaid töötas kogu elu eestlaste vabastamiseks kiriku ja aadli vägivaldsest vaimupimedusest. Arusaadavalt pole Kreutzwaldi isamaalised ja valgustuslikud vaated praegu moes. Moes on hoopis kubjaste ja aidameeste kadaklik vaimsus. Meenub libaisamaalaste kadaklik ajalookäsitlus, riiklik misjoniteenistus (kaplanaat), riigikristlaste jonnakas tung kohustusliku religiooniõpetuse poole, mädanev talurahvaarhitektuur ja tuledes säravad kirikud. Praeguse ajastu kangelane on VIP, kes paneb selga eesti rahvariided, et minna avama hiie asemele ehitatud spad.

Seda enam on põhjust olla tänulik Kreutzwaldile. Meenutagu alljärgnevad väljavõtted tema tööd ja olusid, milles syndis eestlus.

Õnnetu rahvas! Koos maa vallutamisega oli ka su vabadus läinud. Sinu selg painutati rõhujate jalge alla, kes pyhas õhinas ja maadeahnuses, nagu kaks aastasada hiljem Ameerikasse, karjade kaupa pyhitsetud mõrtsukaid Liivimaale saatsid. Nii allutati pikkamööda kogu maa pappide ja mõõgavendade ylemvõimu alla ja jaotatai see neile tasuks hirmutegude eest.
Nad kaotasid iseseisva olendi igasugused õigused, neid aeti sadade kaupa yhtekokku nagu loomi, piitsutati, peksti sagedasti surnuks ja sunniti maad harima oma piinajate varaahnuse rahuldamiseks, kuna nad ise seejuures nälgisid, naised ja tytred aga nende kurjategijate himura kire saagiks langesid. Asjata oigasid ja ihkasid nad vabadust, päästmist. Mingit päästjat ei tulnud ja pole siiamaanigi veel tulnud.
J. Chr. Petri. Ehstland und die Ehsten I, 1802.

Käesolevaga pakutakse myya talupojaperekond, mis koosneb meesorjast, 39 aastat vana, koos naisega ning kahe pojaga, kellest yks on 7-aastane ja teine noorem. Osta soovijail pöörduda hinna ja tingimuste suhtes härra Ludwig von Klugeni poole Paldiskis.
Rewalsche Wöhcentliche Nachrichten, 27.02.1800.

Pakutakse myya 22-aastane pärisori, kes on väljaõppinud kokk ja sealjuures hea kutsar ning ka tubases teenistuses kasutatav. Soovijail pöörduda Toompea eeslinna nr 182 härra rittmeister von Modrachi poole.
Rewalsche Wöhcentliche Nachrichten, 26.03.1800.

Soovitakse osta kaks tervet tytarlast umbes 14 – 17 aasta vanuses. Lähemaid teateid saab härra Jürgensi & co kontorist.
Rewalsche Wöhcentliche Nachrichten, 12.03.1800.

Eile nägin ma mehi ja naisi, suuri ja väikesi, mõisapõllul rukist lõikamas. Kubjas ja opman seisid keppidega nende selja taga ja kes iga silmapilk sirbiga peotäit ei lõiganud, selle selg sai tunda. Higi voolas neil vahetpidamata palgedelt alla, kuid ometi ei lõiganud nad nende inimeste meelest kylallt usinasti. Mina vähemalt oma elus pole kunagi näinud, et keegi oleks nii kiiresti lõiganud.
Chr. H. J. Schlegel, Reisen …, 1819

Igavesed pidutsemised valitsesid linnades ja lossides, igavesed pisarad kylades … Kõik maksude, tööde ja sõdade raskus langes eestimaa vaestele elanikele, keda nende valitsejad piinasid, nagu neil tuju oli.
A. Bestužev, Sõit Revelisse, 1821.

Must märk seisku ajaloo raamatus, mil ajal sakslaste jalg esmakordselt maale astus. Ryytel pidas ennast kõrgemaks olendiks võrreldes eestlastega, keda ta röövis ja oma veoloomaks tegi.
Faehlmanni kirjast C. E. Napierskyle, 1846.

Kui maa ja eesti rahvas sakslaste poolt vallutati, siis oli ristiusu levitamine ainult ettekäändeks, tõeliseks tõukejõuks oli vallutusiha. Eestlased tehti orjaks ja see orjus hakkas kehtima kogu ajaloos kyll ennekuulmatul kujul.
Tuletatagu meelde yhe 17. sajandi kroonikakirjutaja [Kelchi] sõnu, kes Liivimaad iseloomustas, et see on pappide paradiis, aadlikkude taevas ja talupoegade põrgu.
Faehlmanni avaloeng eesti keele lektorina Tartu ylikoolis 1842. a sygissememestri algul.

Rahva tõelist armastust oma vanade jumalate vastu, kes olid tema iseseisvuse tunnistajad, tema vabaduse, tema rippumatuse ja jõukuse kaaslased, on raske hävitada, ega saada seda ainult välise vägivallaga iialgi ära võtta.
Kreutzwald, Ueber den Charakter der Estniscen Mythologie.

Siiamaani pole veel mingisugust eesti kirjandust olemas; mida selleks on peetud, pole nimetamisegi väärt. Igatahes peaksid need, kes rahvale head soovivad, lihtsameelseid inimesi trykitud värdjate eest hoiatama.
Kreutzwaldi kirjast Sachssendahlile, 21.03.1850.

[—] seevastu aga on põimitud laisklevate mustakuueliste päevavaraste pähe säherdune loorberilehtedest pärg, nagu oleks nad jumal teab kui suured teened rahva harimise alal omandanud. Ptyi! Niisuguste häbematute valelikkude peale! Vaese rahva pimestamiseks on mustakuuemehed juba kyllalt teinud, nyyd siis hakkavad nad haritumate seisustegi käest kyynlaotsakest ära kiskuma, kuid varem või hiljem murrab see tegevus neil pimestajatel ikkagi kaela.
Kreutzwaldi kirjast Sachssendahlile, 16.11.1852.

Kui ma kõiki neid lugusid jutustada oleksin tahtnud, mis eesti rahvas oma hingekarjaste pihta on loonud, siis oleks Sul kyll vesi silma tulnud, sest muinasjutukangelaste osas käib mustakuuemeeste käsi koguni kehvasti. Näiteks on kogust needki muinasjutud kõik välja jäetud, kus Kaval-Ants pastorihärradele igasugust vingerpussi mängib.
Kreutzwaldi kirjast Schultz-Bertramile 17.02.1867. [Eesti rahva ennemuistsetest juttudest]

Vaata, kõik need lood, milles hiiglaste, vägilaste, kalevite, yleyldse: suurte, väga pikkade ja tugevate kangelaste all eesti rahvast mõeldakse, on Kalevipoja lood, nagu Karuperse Ivand, Kaval Hans, rehepapp, Pikkjalg jne. Rahvas on tarviduse järgi igal pool neile isesugused nimed andnud ja lugusid muutnud, et saksu nende ahnuse ja rumaluse pärast pilgata; vanapagana nime all mõeldakse alati mõisnikke ja kirikisandaid.
Kreuzwaldi vestlusest rahvaluulekoguja K. Ruutiga u. 1880.

Eesti soost mõisavalitsejad, rentnikud ja mis nimi neil veel ka ei oleks, olid kõige hullemad rõhujad [reeglina usaldati selliseid ameteid kuulekuse tõttu vennastekoguduse liikmetele]. Säherdusel lool pidi rahvuse hulgas arenema viha tõusikute vastu, kes omalt poolt muud varju ei leidnud, kui ikka tihedamalt sakslastega liitu lyya. Kui mõni eestlane oli näiteks kõrgema hariduse omandanud, siis oli ta eesti keelest võõrdunud ja läbi ja läbi yks saksa mees.
Kreutzwaldi kirjast Yrjö-Koskinenile, 23.08.1866.

Kõrgestisyndinud Liivimaa ryytelkond ja kõrgeauline pastorite kari laulavad kõige ilusamas duetis härra Jannsenile kiidulaulu.
Kreutzwaldi kirjast Kölerile, 17.03.1864.

Mida lähemalt ma vaatlesin talurahva seisukorda, seda enam suurenes minu hinge vallanud sygav kaastunne, sest tegelikkus yletas kõik, mida võis luua kõige metsikum fantaasia. Mitte ainult yhe korra, linnast välja minnes, nutsin ma kui laps oma täieliku jõuetuse äratundmise yle, et ma õnnetule rahvale millegagi abiks ei suuda olla.
J. Köler, 1886.

Kui mustkuued rahvaharidusest kõnelevad, siis sunnivad nad oma keeli ajavaimule meelt mööda olema millegagi, mis nende sydameis mingit vastukõla ei leia, vaid nad tahaksid kõik välja panna, et aga ööd veel pimedamaks teha kui ta juba on. Et neile juhtidele yhel häälel järele määgiv kirikumõisa loomakari, köstrid ja koolmeistrid, on oma Postimehes avaldatud kirjutustes õigekirjutuse kohta andnud hiilgava näite sellest, et nad oma silmi mitte nägemiseks ei taha tarvitada!
Kreutzwaldi kirjast Kölerile 01.07.1865.

Köler oli äge, sõjakas, rahvuslikeks ja sotsiaalseteks võitlusteks valmis; teda nokiti juba Roomas [1859 – 1862] sellega, et Pysterich, vana vendide jumal, olevat ka tema jumalaks, ja tal polnud selle vastu midagi, sest ristiusk kehastus talle pappides, pappe aga pidas ta kõige põlastusväärsemaiks vaimudespootideks.
L. v. Pezold, Scattenrisse aus Revals Vergangenheit, 1901.

Ainult yhes punktis on endine olukord muutunud, nimelt selles, et sedamööda kuidas valitsuse liberaalse seadusteandmise läbi aadli voli vähendati ja rahvas ihuköidikutest vabastati, pyydsid vaimulikud rahva vaimu kammitsasse panna. Kuna vaimulikkude käes kõigepealt rahvakoolid on, siis ei saa nende mõju väikeseks arvata. Kirikuõpetajate hulgas on ka yksikuid väheseid eestlasi, need võtavad kõige puhtamat sorti kirikusakste näo- ja tegumoe, nad on kogu kaasatundmise rahva ja tema huvide vastu oma ametikuue voltidesse matnud.
Kreutzwaldi kirjast Yrjö-Koskinenile, 23.08.1866.

Minema kõik papid ja kus kurat kõik pimedusemehed, siis alles võime vaimu võitudest sõnakese kaasa rääkida. Nii kaua kui need päevavargad rahva suurtsugu elumahlade kallal imevad, suudab tegudeta kristlus järgmise 1000 aasta jooksul vaevalt rohkem korda saata kui ta seda on teinud 2000 aastase mineviku jooksul … Meie armetud kylakoolid kasvavad aegamööda katekismusest ja vanatestamendi muinasjuttudest välja ja viskavad liiga kitsaks jäänud lapsekingad prygihunnikule. Loodusteaduste hele valgus murrab oma kiirtele ka meie juurde teed.
Kreutzwaldi kirjast Koidulale, 16.02.1871.

Ma oleksin Otepää paavstist [Jakob Hurdalt] enam iseseisuslikku oodanud … aga seep see õnnetus on, et iga kantsli-sõime kylge seotud mees lähema või kauema aja pärast inimliku enese kyljest kui madu vana naha maha poetab. Ma ep ole veel tänapäevani yhtainukest preesrikuube leidnud, kelle mantli voltide vahel jesuiitlaste täisugu ei elanud.
Kreutzwaldi kirjast C. R. Jakobsonile, 13.05.1878.

Kui me lauliku ja kirjaniku Kreuzwaldi nime nimetame, siis nimetame … selle mehe nime, kes eesti vaimuelu ylestõusmise hommiku on toonud … Kalevipoja laulud pani Kreuzwald kokku, et nad orjapõlvest pääsenud eesti lapsi pidid endisele yhendusele ja omast orjapõlve unest ärkamisele ajama.
J. Kunder, eesti kirjandus koolile ja kodule, 1890.

Häbi, igavene häbi Eesti- ja Liivimaa kitsarinnalistele, midagi kõrgemat mõistmata härradele! Igal teisel maal, kus teaduse ja hariduse edendamine kallis asi on (armastusest oma isamaa vastu rääkimata), oleks Kreuzwaldi pärast professorikoht ylikooli asutatud; seal aga ei mõelnud selle peale ykski!
J. Krohn, Suomen Kuvalehti, 1880.

Väljavõtted pärinevad Kirjandusmuuseumi koostatud raamatust Fr. R. Kreutzwald. 1803 – 1882. Elu ja tegevus sõnas ja pildis. 1953.

Algas maarahva 10222. aasta

Head uut aastat, põline loonarahvas!

joulutahed3Täna veeres jõulupäike välja oma talvisest pesast ja alustas uut aastaringi. Peale poolt aastat on päev esimest korda eelmisest pikem. Täna lausa terve minuti. Mõne päeva kuni nädala pärast seletab ka silm, et valget aega on kukesammu võrra rohkem.

Võromaal nimetati veel XX sajandi hakul 25.12. vastse ajastaja päevaks – uusaastaks.

Tänavune aastaring on meie rahva jaoks juba 10222.

Paari kuu eest Muhumaal hiisi ja teisi põliseid pyhapaiku uurimas käies läks jutt sageli aastaringi pyhadele. Jõuluõled, ööseks lauale jäetav toit ja hommikuni põlev tuli oli meeles igas peres. Mõnel pool olla viimati jõuluõled tuppa toodud eelmisel kymnendil ja yhes peres isegi mõne aasta eest.

Paikse inimese juured on tugevad. Juured tähendavad aga ajaloolist mälu – mälestusi, teadmisi, oskusi, uskumusi, kombeid jpm mis eristavad inimest loomast. Inimene, kes tunneb ja hoiab oma põliseid juuri, see hoiab eneses ka inimlikkust. Muhu inimesed on meeldivalt inimlikud, kuid kahjuks yha erandlikumad.

Nii nagu yleilmastuv tarbimisyhiskond ei soosi perekonda, nii ei soosi see ka juuri ja põliseid rahvaid. Turuyhiskond vajab “inimressurssi” – juureta inimest, kuulekat ja mõjutatavat tootjat ja tarbijat ning vajadusel võõraste lahinguväljade kahuriliha. Võibolla on see yks peamisi põhjusi, miks eestlase mälu aina lyheneb.

Kui lugeda viiekymne kuni saja viiekymne aasta tagust kalendripärimust, võib näha, et mälu ulatus aastasadade ja tuhandete taha. Jõulud olid maarahva, kohati eestlastegi jaoks loonausulised pyhad. Jõulu tavad ja uskumused olid valdavalt seotud yhe aastaringi lõppemise ja teise algamisega ning hingede kojutulekuga. Jõulude kristlik osa piirdus kirikuskäiguga (mis kuni XX sajandini oli kohustuslik nagu nõukogudeaegne maiparaad) ja mõnel pool koduse Piibli lugemisega. Seejuures leidus isegi XX sajandi hakul vanemaid inimesi, kes keeldusid põhimõtteliselt jõuluõhtul kirikusse minemast.

Jõulud ei ole meie rahva jaoks kristlik pyha. Seda teadmist rõhutavad avaliku arvamuse uuringute tulemused, mille kohaselt on Eestis kristlaste osakaal Euroopas kõige väiksem. Kolme aasta eest korraldatud Eurobaromeetri uuringu kohaselt usub vaid 16% eestimaalastest kristliku Jumala olemasolu. Pole väheoluline, et selle protsendi sees on ka eestlastest tunduvalt kristlikumad venelased.

Jõuluõhtused järjekindlad teleylekanded kirikutest, kus poseerivad riigijuhid, jätavad mulje, et Ilves on vaid 16% eestimaalaste president ja Ansip nende peaminister. Ja nende riik ei ole Eesti Vabariik, sest siin pole põhiseaduse kohaselt ei riigiusku ega ka mitte riigikirikut.

Kas pahandada või kysida? Pigem kysin.

Kuidas anda inimestele tagasi nende mälu ja koos sellega sygav inimlikkus? Ei mitte väärika ja austusväärse juudi rahva või okupantide võõrsilt toodud mälu, vaid meie oma põlise rahva mälu?

Meenutan Toonela maile läinud Juhan Liivi – kes elab minevikuta, sellel pole tulevikku.

Lisalugemist:

Ajastaeg

Jõulud

Maausk avaliku arvamuse uuringutes

Kena töö

Mis saab meie looduslikest pyhapaikadest? Nõnda kysib YouTubes asuv filmike. Ja kutsub yhinema looduslike pyhapaikade pöördumisega Maavalla koja lehekyljel.
Tehniliselt pole film ehk meistriteos, kuid sisult liigutav ja ylesehituselt kena. Aityma tundmatule tegijale!

Film on jätkuvalt ajakohane, sest koja kodulehel saab pöördumisega liituda veel tykk aega. Tänase seisuga on pöördumisele paberil või võrgus alla kirjutanud ligi 6000 inimest.
Pöördumine

Jõuludest, mõtlevale inimesele

Aastate jooksul on hulk sõpru-tuttavaid-mõttekaaslasi soovitanud mul hakata blogi pidama.  Mõni ytleb, et  selleks olla lausa kohustus. Yhiskondlik tegevus ning teadmised põliselmast ja maausust, eriti aga teadmised hiitest kohustavat. Tõttöelda meeldib mulle inimestega vahetult kõnelda ja päevikupidamiseks pole mahti. Kuid yhel või teisel moel saavad mõtted nagunii sageli kirja ja miks mitte osakest neist siis siin jagada.

Veendun iga aastaga yha enam, et suur osa elmast on memeetiline.  St, et oskused, hoiakud, tavad, isegi väljendid ja mõttekäigud levivad sageli mehaanilise jäljenduse kaudu. Iseenesest pole see ei hea ega halb nagu enamus asju maailmas. Kui aga mehaaniline jäljenamine toob kaasa kellegi õiguste rikkumise ja isegi põhiseaduse rikkumise, on asi kyll halvasti.

Eile hommikul potsatas mu postkasti Tartu Decartes`i lytseumi lastevanemate listi saadetud kutse:

“Teatan, et kooli jõulukontsert-jumalateenistus toimub homme, neljapäeval 18.detsembril algusega kell 18.00 Tartu Jaani kirikus.”

Mõne hetke jooksul valdasid mind hämming ja pahameel. Kuidas nad julgevad korraldada kooli yritust kirikus ja kuidas saab yhel avalik-õiguslikul koolil olla kooli jumalateenistus?! Siis aga võttis maad teadmine, et kooli ebakohasesele käitumisesele tuleb tähelepanu juhtida ja suunata nad seadusekuulekale rajale. Hingasin mõned korrad sygavalt sisse ja otsustasin vastata. Mitte ainult oma lapse ja iseenda kodanikuväärikuse solvamise pärast, vaid ka kõigi nende lastevanemate pärast, kes kas ei oska märgata või ei julge avaldada pahameelt sellise seaduserikkumise pärast. Ja minu vastus:

“Juhin Teie tähelepanu sellele, et Põhiseaduse ja sellega sätestatud usuvabaduse põhimõtete täitmine on kohustuslik kõigile, k.a yldhariduskoolidele. Eestis pole riigikirikut ega riigiusku, igal inimesel on vabadus järgida oma usulisi tõekspidamisi ning usulisi tõekspidamisi ja usuriitusi ei tohi kellelegi peale suruda. Seda ei või teha ka mitte ykski riigi- või munitsipaalasutus. Et vältida hilisemaid kohtukaebusi, siis- kui kool on kord õnnetul kombel välja kuulutanud kontsert-jumalateenistuse, tuleks kõigile lastevanematele koheselt teatada, et sellest syndmusest osavõtt on õpilastele ja koolitöötajatele täiesti vabatahtlik ning sellelt pudumine ei too kaasa koolipoolset hukkamõistu või halvakspanu. Samuti peaks kool korraldama jõulude samaväärselt piduliku ilmaliku tähistamise neile lastele, kes usutalitustel osaleda ei soovi.
Teadmiseks
Meie pere ei ole ristiusku ja me ei soovi osaleda Jahve-Jehoova ega tema väidetava poja juut Jeesuse austuseks peetavatel riitustel”

Mõne hetke pärast saabus lastevanemate listi klassijuhataja vastus, milles kinnitati, et kontsert-jumalateenistus pole kohustuslik ja kolliperele on juba korraldatud ka ilmalik piparkoogihommik. Kas aga piparkoogihommik oli sama pidulik kui kooli Jahve-riitus ja mis kirevase pärast kool yldse Jahve auks riitusi korraldab, ma esialgu vastust ei saanud.

Ja nyyd taas meemide juurde. Mõtlematu jäljendamine võib muutuda epideemiaks.  Ka Tartu Kesklinna Põhikool suundus täna kirikusse kontsert-jumalateenistusele, kus pidi yhtlasi tunnustatama kooli aasta tegijaid. Hea uudis on see, et minu laps sellele Jahve rituaalile ei läinud. Halb uudis on aga see, et see ja mitmeid teised Eesti koolid korraldavad usuyritusi, mis jäävad usulistel põhjustel suletuks osadele lastele, lastevanematele ja õpetajatele.

Mis aitaks?

Inimesed tuleks suunata jäljendamiselt iseseisva mõtlemiseni. Esiteks saab ju inimesi teavitada:

– Eestis pole riigiusku ja riigikirikut, igal inimesel on õigus järgida oma usulisi tõekspidamisi. Kui ykskõik milline riiklik või munitsipaalasutus korraldab religioosse yrituse, rikuvad nad kodanike põhiseaduslikku usuvabadust.

– Yldhariduskoolid peaksid hoolitsema eesti rahvakultuuri, mitte mingi religioosse ideoloogia edasikestmise eest.

– Jõulud on meie rahvakultuuris ajaloolised aastavahetuspyhad, millel puudub kristlusega side.

Teiseks:

– Kus iganes mõni avalik-õiguslik kool võtab korraldada ururiitust, tuleb lastevanematel juhtida tähelepanu selle ebaseaduslikkusele ja suunata kool seaduskuulekale käitumisele.

– Kui kooli juhtkond ei lõpeta kodanikuvabaduste rikkumist, tuleb pöörduda haridusameti poole ja kui ka see ei aita, siis õiguskantsleri või kohtu poole.

Mul on väga kahju, et pidin sellistel teemadel enne jõule yldse sõna võtma. Koolide  usuriitused määrivad jõulutunnet isegi siis, kui lumi on maas nagu siin Tartus.  Kuid ma võtsin sõna lootuses, et järgmised jõulud on kõigile paremad: koolid töötavad ilmalike haridusasutustena, kus kedagi ei ahistata usuliste vaadete pärast, kristlased rõõmustavad kirikus Kristuse synni yle ja põlisrahvas peab kodus segamatult jõule.