Head uut aastat, põline loonarahvas!
Täna veeres jõulupäike välja oma talvisest pesast ja alustas uut aastaringi. Peale poolt aastat on päev esimest korda eelmisest pikem. Täna lausa terve minuti. Mõne päeva kuni nädala pärast seletab ka silm, et valget aega on kukesammu võrra rohkem.
Võromaal nimetati veel XX sajandi hakul 25.12. vastse ajastaja päevaks – uusaastaks.
Tänavune aastaring on meie rahva jaoks juba 10222.
Paari kuu eest Muhumaal hiisi ja teisi põliseid pyhapaiku uurimas käies läks jutt sageli aastaringi pyhadele. Jõuluõled, ööseks lauale jäetav toit ja hommikuni põlev tuli oli meeles igas peres. Mõnel pool olla viimati jõuluõled tuppa toodud eelmisel kymnendil ja yhes peres isegi mõne aasta eest.
Paikse inimese juured on tugevad. Juured tähendavad aga ajaloolist mälu – mälestusi, teadmisi, oskusi, uskumusi, kombeid jpm mis eristavad inimest loomast. Inimene, kes tunneb ja hoiab oma põliseid juuri, see hoiab eneses ka inimlikkust. Muhu inimesed on meeldivalt inimlikud, kuid kahjuks yha erandlikumad.
Nii nagu yleilmastuv tarbimisyhiskond ei soosi perekonda, nii ei soosi see ka juuri ja põliseid rahvaid. Turuyhiskond vajab “inimressurssi” – juureta inimest, kuulekat ja mõjutatavat tootjat ja tarbijat ning vajadusel võõraste lahinguväljade kahuriliha. Võibolla on see yks peamisi põhjusi, miks eestlase mälu aina lyheneb.
Kui lugeda viiekymne kuni saja viiekymne aasta tagust kalendripärimust, võib näha, et mälu ulatus aastasadade ja tuhandete taha. Jõulud olid maarahva, kohati eestlastegi jaoks loonausulised pyhad. Jõulu tavad ja uskumused olid valdavalt seotud yhe aastaringi lõppemise ja teise algamisega ning hingede kojutulekuga. Jõulude kristlik osa piirdus kirikuskäiguga (mis kuni XX sajandini oli kohustuslik nagu nõukogudeaegne maiparaad) ja mõnel pool koduse Piibli lugemisega. Seejuures leidus isegi XX sajandi hakul vanemaid inimesi, kes keeldusid põhimõtteliselt jõuluõhtul kirikusse minemast.
Jõulud ei ole meie rahva jaoks kristlik pyha. Seda teadmist rõhutavad avaliku arvamuse uuringute tulemused, mille kohaselt on Eestis kristlaste osakaal Euroopas kõige väiksem. Kolme aasta eest korraldatud Eurobaromeetri uuringu kohaselt usub vaid 16% eestimaalastest kristliku Jumala olemasolu. Pole väheoluline, et selle protsendi sees on ka eestlastest tunduvalt kristlikumad venelased.
Jõuluõhtused järjekindlad teleylekanded kirikutest, kus poseerivad riigijuhid, jätavad mulje, et Ilves on vaid 16% eestimaalaste president ja Ansip nende peaminister. Ja nende riik ei ole Eesti Vabariik, sest siin pole põhiseaduse kohaselt ei riigiusku ega ka mitte riigikirikut.
Kas pahandada või kysida? Pigem kysin.
Kuidas anda inimestele tagasi nende mälu ja koos sellega sygav inimlikkus? Ei mitte väärika ja austusväärse juudi rahva või okupantide võõrsilt toodud mälu, vaid meie oma põlise rahva mälu?
Meenutan Toonela maile läinud Juhan Liivi – kes elab minevikuta, sellel pole tulevikku.
Lisalugemist:
