Aastate jooksul on hulk sõpru-tuttavaid-mõttekaaslasi soovitanud mul hakata blogi pidama. Mõni ytleb, et selleks olla lausa kohustus. Yhiskondlik tegevus ning teadmised põliselmast ja maausust, eriti aga teadmised hiitest kohustavat. Tõttöelda meeldib mulle inimestega vahetult kõnelda ja päevikupidamiseks pole mahti. Kuid yhel või teisel moel saavad mõtted nagunii sageli kirja ja miks mitte osakest neist siis siin jagada.
Veendun iga aastaga yha enam, et suur osa elmast on memeetiline. St, et oskused, hoiakud, tavad, isegi väljendid ja mõttekäigud levivad sageli mehaanilise jäljenduse kaudu. Iseenesest pole see ei hea ega halb nagu enamus asju maailmas. Kui aga mehaaniline jäljenamine toob kaasa kellegi õiguste rikkumise ja isegi põhiseaduse rikkumise, on asi kyll halvasti.
Eile hommikul potsatas mu postkasti Tartu Decartes`i lytseumi lastevanemate listi saadetud kutse:
“Teatan, et kooli jõulukontsert-jumalateenistus toimub homme, neljapäeval 18.detsembril algusega kell 18.00 Tartu Jaani kirikus.”
Mõne hetke jooksul valdasid mind hämming ja pahameel. Kuidas nad julgevad korraldada kooli yritust kirikus ja kuidas saab yhel avalik-õiguslikul koolil olla kooli jumalateenistus?! Siis aga võttis maad teadmine, et kooli ebakohasesele käitumisesele tuleb tähelepanu juhtida ja suunata nad seadusekuulekale rajale. Hingasin mõned korrad sygavalt sisse ja otsustasin vastata. Mitte ainult oma lapse ja iseenda kodanikuväärikuse solvamise pärast, vaid ka kõigi nende lastevanemate pärast, kes kas ei oska märgata või ei julge avaldada pahameelt sellise seaduserikkumise pärast. Ja minu vastus:
“Juhin Teie tähelepanu sellele, et Põhiseaduse ja sellega sätestatud usuvabaduse põhimõtete täitmine on kohustuslik kõigile, k.a yldhariduskoolidele. Eestis pole riigikirikut ega riigiusku, igal inimesel on vabadus järgida oma usulisi tõekspidamisi ning usulisi tõekspidamisi ja usuriitusi ei tohi kellelegi peale suruda. Seda ei või teha ka mitte ykski riigi- või munitsipaalasutus. Et vältida hilisemaid kohtukaebusi, siis- kui kool on kord õnnetul kombel välja kuulutanud kontsert-jumalateenistuse, tuleks kõigile lastevanematele koheselt teatada, et sellest syndmusest osavõtt on õpilastele ja koolitöötajatele täiesti vabatahtlik ning sellelt pudumine ei too kaasa koolipoolset hukkamõistu või halvakspanu. Samuti peaks kool korraldama jõulude samaväärselt piduliku ilmaliku tähistamise neile lastele, kes usutalitustel osaleda ei soovi.
Teadmiseks
Meie pere ei ole ristiusku ja me ei soovi osaleda Jahve-Jehoova ega tema väidetava poja juut Jeesuse austuseks peetavatel riitustel”
Mõne hetke pärast saabus lastevanemate listi klassijuhataja vastus, milles kinnitati, et kontsert-jumalateenistus pole kohustuslik ja kolliperele on juba korraldatud ka ilmalik piparkoogihommik. Kas aga piparkoogihommik oli sama pidulik kui kooli Jahve-riitus ja mis kirevase pärast kool yldse Jahve auks riitusi korraldab, ma esialgu vastust ei saanud.
Ja nyyd taas meemide juurde. Mõtlematu jäljendamine võib muutuda epideemiaks. Ka Tartu Kesklinna Põhikool suundus täna kirikusse kontsert-jumalateenistusele, kus pidi yhtlasi tunnustatama kooli aasta tegijaid. Hea uudis on see, et minu laps sellele Jahve rituaalile ei läinud. Halb uudis on aga see, et see ja mitmeid teised Eesti koolid korraldavad usuyritusi, mis jäävad usulistel põhjustel suletuks osadele lastele, lastevanematele ja õpetajatele.
Mis aitaks?
Inimesed tuleks suunata jäljendamiselt iseseisva mõtlemiseni. Esiteks saab ju inimesi teavitada:
- Eestis pole riigiusku ja riigikirikut, igal inimesel on õigus järgida oma usulisi tõekspidamisi. Kui ykskõik milline riiklik või munitsipaalasutus korraldab religioosse yrituse, rikuvad nad kodanike põhiseaduslikku usuvabadust.
- Yldhariduskoolid peaksid hoolitsema eesti rahvakultuuri, mitte mingi religioosse ideoloogia edasikestmise eest.
- Jõulud on meie rahvakultuuris ajaloolised aastavahetuspyhad, millel puudub kristlusega side.
Teiseks:
- Kus iganes mõni avalik-õiguslik kool võtab korraldada ururiitust, tuleb lastevanematel juhtida tähelepanu selle ebaseaduslikkusele ja suunata kool seaduskuulekale käitumisele.
- Kui kooli juhtkond ei lõpeta kodanikuvabaduste rikkumist, tuleb pöörduda haridusameti poole ja kui ka see ei aita, siis õiguskantsleri või kohtu poole.
Mul on väga kahju, et pidin sellistel teemadel enne jõule yldse sõna võtma. Koolide usuriitused määrivad jõulutunnet isegi siis, kui lumi on maas nagu siin Tartus. Kuid ma võtsin sõna lootuses, et järgmised jõulud on kõigile paremad: koolid töötavad ilmalike haridusasutustena, kus kedagi ei ahistata usuliste vaadete pärast, kristlased rõõmustavad kirikus Kristuse synni yle ja põlisrahvas peab kodus segamatult jõule.
kairi ütles,
detsember 21, 2008 kell 2:33 p.l.
tubli, Ahto! mõtlen, kas edasi saata oma kooli.
Eve M ütles,
detsember 21, 2008 kell 6:30 p.l.
Oh, oleks mul nii palju julgust. Minu lapsed puuduvad antud riituselt kodustel põhjustel.
Pisike Sipelgas ütles,
detsember 22, 2008 kell 9:14 e.l.
Mis veel uudiseid lugedes silma jäi:
http://www.tallinnapostimees.ee/?id=61096
Ehk siis lugu sellest, kuidas Riigi esimene mees käis hanukkat tähistamas. Mitte, et selles midagi halba oleks, kuid ma pole lihtsalt kuulnud, et president oleks külastanud või samal määral tähelepanu osutanud põlisrahva tähtpäevale ja selle tähistamisele.
Iseasi on muidugi see, kas ja mil määral peaksi Maavalla rahva tegemised olema esindatud glamuursel esikaanel või telepurgis …
Samas kui president on võtnud nõuks austada judaiste (ja kristlasi) siis ju võiks tervitada ka maarahvast.
maa ütles,
detsember 22, 2008 kell 1:40 p.l.
Aktuaalne Kaamera rõhutas sellist ilusat mõtet (http://uudised.err.ee/index.php?06148620): President ütles oma tervituses, et riigi mõõt on see, kuidas ta suhtub nendesse inimestesse, kel on teistsugune usk, kui enamusel, vahendas “Aktuaalne kaamera”.
“Mina ei tahaks elada riigis, kus ei austata kõigi inimeste vabadust uskuda oma jumalasse. Ja mul on uhke tunne, et ma elan riigis, kes võimaldab kõigil oma südametunnistuse järgi uskuda,” sõnas Ilves.
ull kaido ütles,
detsember 22, 2008 kell 8:17 p.l.
See, et juudijuurtega Ilves hanukkat tähistab on tema enda kiiks.
Tühiasi. Aga, kes tuletaks kaitseministeeriumile meelde, et SUUURE RISTI püstitamist keset Tallinna linna võib samamoodi pidada jahve-jehoova usu eelistamiseks!!??
Anne ütles,
detsember 23, 2008 kell 11:01 e.l.
Mina olen oma lapsesse piisavalt süstinud tõsiasja, et usuasi on igaühe isiklik asi ning seda ei ole võimalik teha kohuslikuks (samuti olen tutvustanud kristluse ajaloo seda poolt, millest tavaliselt ei räägita). Seoses sellega teatas mu laps julgelt ja avalikult oma lauluõpetajale, et tema jumalateenistusele ei tule.
Lapse toetuseks kirjutasin ka lapsele päevikusse, et ta ei soovi seal osaleda.
Lõppkokkuvõttes räägiti laps ikkagi lihtsalt viimasel minutil ära.
anne ütles,
detsember 23, 2008 kell 12:20 p.l.
Eelmisel aastal korraldas Tallinna Tehnikagümnaasium Kaarli kirikus õpilastele jõuluürituse, sel aastal mitte. Tundub, et asjad lähevad selles koolis paremaks.
Andres Siiman ütles,
detsember 24, 2008 kell 1:39 e.l.
Tere,
Olen seda meelt, et usuasi päris isiklik asi ei ole – vastasel korral oleks maailm lihtsalt liberaalse mõtlemise pesa – laps ei langeta valikuid vabatahtlikult, vaid võtab üle nii perekonnas kui ka ümbritsevas elus olevad tõekspidamised. Aru hakkab noor inimene asjadest saama hoopis hiljem ja seda ka eeldusel, et ta ise aktiivselt kaasa mõtleb ning püüab mõista. Semiitliku taustaga religioonid ei kuulu põliselt meie rahva ja kultuuri juurde (küll aga on meil üsna palju ühist muude põlisrahvaste kommetega). Maailmasõdadest ja nõukogude perioodist on kaasajooksjatele alati märk otsa ette jäänud, ka katkuna levivat kristlikku ulumist võib vaadata vallutajatega kaasajooksmisena ning sellisel puhul ei ole tegemist enam mitte oma rahva liikmete vaid äraandjatega. See kõik selleks.
Munapühade aegu tuli minu laps lasteaiast koju sõnumiga, et minnakse rühmaga kirikusse ning kaasa tuleb võtta 10 krooni kirikukassasse annetamiseks. Seepeale läksin rääkima kasvatajatega ning selgitasin, et meie laps võib küll kirikus käia ja vaadata, mis seal sünnib, aga annetuse tegemist ei tule. Hiljem selgus, et keegi lastest raha kirikus ei annetanud (ei tea kas tolle vestluse pärast või jätsid ülejäänud vanemad vaikimisi raha lastele kaasa andmata). Sellest vahejuhtumist õppisin niipalju, et selliste tõekspidamistega tuleb pidevalt haridussüsteemi vastu võidelda ning mõte sellest on hirmutav, kuna laps käib alles esimeses klassis.
Julgusest vast puudu ei tule, aga mõistes kui raske on täna ja veel linnas lapsele pärandada mõistmist oma rahva kohta (meie ajalugu on pikem kui 150 aastat ärkamisaega ning tundub, et 19. sajand on teinud karuteene ja valdavalt kaugemast ajaloost meie juhid rääkida ei taha). Imelik on lugu maalastega – hiljuti lõpetas noor sugulane Kadrina keskkooli ja tuli välja, et maausust ta midagi kuulnud ei olnud. Täiskasvanutele sellistest asjadest rääkimine on veelgi raskem – kiputakse jutlustajaks tembeldama ja alatiseks vastuväiteks on “vabadus”. Mulle tundub, et vabaduse mõiste kui selline on seotud uuema aja mõtlemisega ning kätte on jõudnud ajad, kus uued rahvaste ränded on hakanud hävitama usinasti põlisrahvaid.
Kõike paremat!
loodusinimene ütles,
detsember 25, 2008 kell 1:28 p.l.
Kallid maausulised.
Mis oli selles kooli teates väära. Kedagi ei kohustatud ju sinna minema.
Kas Teie tahate nüüd samuti kui nöuka ajal oli keelatud kirikusse minek seda ära keelata?
Praegu on vist küll selline hea aeg, et vöid teha ja uskuda seda mida soovid.
Nendes kontsertides pole küll midagi paha. Kedagi pole sunnitud seal esinema.
Ei ole kiriku ega usu kummardaja. On olemas teatud tavad mida igaüks vöib järgida vastavalt oma soovile. Praegu surute küll Teie peale oma usku.
Tahan küsida. Kuidas on Teie nägemus Toonela teele lahkunutest. Kas teie armsate inimeste puhkepaikade korrashoid kuulub ka sinna sisse.
ahtokaasik ütles,
detsember 26, 2008 kell 11:09 e.l.
Looduseinimene, sa eksid. Nõukogude aega igatsevad taga need kiriku- ja kooliinimesed, kes ei oska läbi saada ametliku ideoloogiata ja ideoloogiliste massiüritusteta ning korraldavad seepärast koolidele usuriitusi.
Kui kristlasest koolidirektor, huvijuht või lapsevanem tunneb vajadust usutalituse või muu usutunde järgi, peaks ta kirikusse minema vabal ajal ja kooliperet kaasa viimata. Paraku korraldavad paljud kooliinimesed oma ametikohta kuritarvitades häbitult kristlikku misjonitööd.
Küsisid haudade korrastamise kohta. Maausus suhtutakse surnute hingedesse ja matmiskohtadesse erilise austusega. Läbi kolme aastatuhande on meie rahvas püstitanud kõige enam pysivaid rajatisi surnutele. Erisugused kalmed ilmestavad meie maastikke. Ajalooline tava on, et surnu tuleb matta oma kylla. Hauapaika ei tohi asjata häirida ja sealt ei tohi mitte midagi ära viia. Hingede- ja jõuluajal võetakse hingi vastu kodus. Muudel pyhadel võib neile sööki ja jooki ka haual pakkuda.
Celtic ütles,
detsember 26, 2008 kell 12:18 e.l.
Loodusinimene, asi ju oligi nimelt selles, et lapsi SUNNITAKSE minema, kuna koolides on sellised väljakäigud enamasti siiski tundide ajal ja tundide arvelt – seega kohustuslikud. Tean mitmeid juhtumeid, kus minemata jätmise eest lapsi karistatakse (kooliõpilase karistus teatavasti on puudulik hinne.).
See on tegelikkus, mingist utoopilisest usuvabadusest on tänases Eestis täiesti naeruväärne rääkida. Seda lihtsalt pole! De facto oli on ja jääb riigikirikuks EELK.
Mis puutub toonela temaatikat, siis mina pole küll maausuline, ent antud temaatikat uurinuna julgen väita, et esivanemate austamiseks pole vaja käia neid kuskil hauaplatsil kummardamas. Esivanemad on meie ümber kõikjal, kasvõi näiteks neis puudes, mis nad on istutanud, neis taredes, mida ehitanud ja neissamades mullakamarates, milledel on nende jalg kunagi astunud.
Laibakultus on omane kristlusele, mitte aga maausule. Maausk on usk elusse ja loodusesse, mis peegeldab meid ja meie tegemisi.
Celtic ütles,
detsember 26, 2008 kell 12:50 p.l.
Julgeksin vastu vaielda. Päris kindlasti kohe pole matmine põline komme, vaid tuli koos kristlusega meie maale. Veel 15. sajandilgi on märke kirikuraamatuis, et kohalikud talupojad kiriklikult maetud sugulasi üles kaevavad ja põletusriituseid korraldavad. 18. sajandist on aga juba ülestähendused sellest, kuidas trahviti kohalikke, kui nood ei matnud oma sugulasi kirikuaeda. Aasta jooksul peale matmist tuli tuua surnukeha õigesse kohta. Seega kolme sajandiga juurutati eestlastesse matmisekomme.
Heigo ütles,
detsember 26, 2008 kell 5:36 p.l.
Kulla Celtic!
Kas sa ei ole midagi kuulnud kalmetest? Jah, Muinas-Eestis põletati koolnuid, kuid samuti on neid ka maetud.
Näiteks Eesti vanimad ja esinduslikumad kivikirstkalmed on rajatud hilispronksiajal – 8.-7. saj eKr.
Ja õigem sõna ongi kalmistu, mitte surnuaed, mis tõlgitud laen.
Celtic ütles,
detsember 27, 2008 kell 5:13 p.l.
Tänud meelde tuletamast.
Eve M ütles,
jaanuar 6, 2009 kell 7:32 p.l.
Kulla Loodusinimene, minu lapsele öeldi koolist, et üritus kirikus on kohustuslik.